Uusi mänge jõuludest ja päkapikkudest
Anija mõisas Jõulumaal
Kõigepealt peame tänama Anija mõisa rahvast ja kolme päkapikku , kes nii vahva Jõulumaa olid korraldanud. Küll meil oli seal lõbus ja 3 tundi möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi. Nojah - meil oli ju nii palju põnevat teha koos päkapikkudega.
Kõigepealt hakkasime meisterdama sokiloomi. Need tulid väga armsad, et on nüüd lausa kaisuloomadeks võetud. Muidugi sai veel piparkooke glasuuritada ja maiustada. Ja siis algas möll. Terve kunagine koolisaal oli täis lund - jah, usute või ei usu. Päkapikkude väitel olevat seda Austraaliast toodud. Noh olgu, kuidas oli - lumesõda sai pidada küll. Veel sai nukuetendust vaadata ja siis tuli - arvake ära kes? Jõuluvana loomulikult ja suure kingikotiga. Enne kirjutas veel igaüks oma jõulusoovi.
Õues ootas aga meid kaks utekest, kellele siis lapsed ohtralt õunu ja leivatükikesi pakkusid.
Kõigepealt hakkasime meisterdama sokiloomi. Need tulid väga armsad, et on nüüd lausa kaisuloomadeks võetud. Muidugi sai veel piparkooke glasuuritada ja maiustada. Ja siis algas möll. Terve kunagine koolisaal oli täis lund - jah, usute või ei usu. Päkapikkude väitel olevat seda Austraaliast toodud. Noh olgu, kuidas oli - lumesõda sai pidada küll. Veel sai nukuetendust vaadata ja siis tuli - arvake ära kes? Jõuluvana loomulikult ja suure kingikotiga. Enne kirjutas veel igaüks oma jõulusoovi.
Õues ootas aga meid kaks utekest, kellele siis lapsed ohtralt õunu ja leivatükikesi pakkusid.
Väga tore päev!
Advendihommik2. advendiküünla süütamine ja -hommiku sisustamine oli meie klassi ülesanne. Õppisime selleks puhuks ka ühe väikese näidendi selgeks.
Lugu rääkis sellest, kuidas kukk hakkas jõuluvanaks, aga kingipakkide jagamise tegi kanale ülesandeks. Kanal jälle kanapea, ajas kõik kingid segamini, ei osanud isegi lugeda. Nii juhtuski , et hunt sai kurgi, siil singi ja üldse kõik läks valesti. Aga näidend tuli vahvalt välja.
Käisime külasAlavere postitöötajatel. Olime selleks juba mitu päeva valmistunud, koostasime küsimusi ja kogusime eelteavet postitöö kohta. Oma õpikust saime teada, kes on filokartist. Vaatlesime meiegi vanu postkaarte ja naersime naljakate salmide üle, mis olid kaardi taha kirjutatud.
Postkontoris võttis meid vastu Rannari vanaema, postiljoni tööst jutustas tädi Maire Kruusamägi. Kuulsime, et tänapäeval saadetakse palju vähem kirju kui vanasti, peamiselt saadetakse igasuguseid arveid. Postiljonil tuleb sõita päevas ligi 100 km ja kodudes on tihti vastas kurjad koerad.
Hubases rõõmsavärvilises postitoas oli aga palju ilusaid jõulukaarte. Küllap jõuludeks ikka saadavad inimesed kirju ja kaarte. Meie püüame ka seda teha. Aadressi oskame kirjutada ja kaardi võib ju ise joonistada.
Kellele saata? Noh vanaemad, kes elavad kaugemal, rõõmustaksid kohe väga väga.
