Käisime külas
Alavere postitöötajatel. Olime selleks juba mitu päeva valmistunud, koostasime küsimusi ja kogusime eelteavet postitöö kohta. Oma õpikust saime teada, kes on filokartist. Vaatlesime meiegi vanu postkaarte ja naersime naljakate salmide üle, mis olid kaardi taha kirjutatud.

Postkontoris võttis meid vastu Rannari vanaema, postiljoni tööst jutustas tädi Maire Kruusamägi. Kuulsime, et tänapäeval saadetakse palju vähem kirju kui vanasti, peamiselt saadetakse igasuguseid arveid. Postiljonil tuleb sõita päevas ligi 100 km ja kodudes on tihti vastas kurjad koerad.

Hubases rõõmsavärvilises postitoas oli aga palju ilusaid jõulukaarte. Küllap jõuludeks ikka saadavad inimesed kirju ja kaarte. Meie püüame ka seda teha. Aadressi oskame kirjutada ja kaardi võib ju ise joonistada.
Kellele saata? Noh vanaemad, kes elavad kaugemal, rõõmustaksid kohe väga väga.